Fotograafia ja teadus käsikäes
Kaspar Koolmeister - Piltniku hingega doktoriõpingutel taimefüsioloogia nooremteadur. Tulenevalt lähedasest seotusest teadusega on mul suurepärane võimekus luua visuaalset materjali, mis teeb teaduse kütkestavaks ja põnevaks.
Oma töödes ühendan laitmatu tehnilise teostuse kunstilise sügavusega - üks tugev foto vajab mõlemat omadust.
Siit leiate minu fotograafilise teekonna, mis lühidalt ja mitte nii lühidalt kirjeldab minu fotomaailma olulisemaid hetki ja pöördepunkte. Olles fotokate tehnilisest poolest vähemalt sama vaimustuses kui nende kasutamisest kisub lugu vahepeal aparaatide siseelu poole kaldu, kuid põhiline idee on loodetavasti kõigile huvilistele hoomatav.
Kuidas kõik alguse sai?
Alustasin oma teekonda aastal 2010 - ema soovis vabaneda vanaisa Zenit-E peegelkaamerast koos Helios 44-2 objektiiviga. Olin varemgi mõtisklenud, kuidas oleks pildistada “päris” fotokaameraga. Ilmselgelt ei pakkunud varased digiseebikad minule piisavalt põnevust ja päästsin vanaisa kaamera. Veetsin päevakese internetis ja tegin endale selgeks põhikolmiku: ava, säri ja ISO ning pildistamine alaku.
Nähes tulemusi esimeselt filmirullilt oli ülllatus suur - olin täiesti manuaalse ja katkise valgusmõõtjaga fotoaparaadiga klõpsanud ilusad fotod. Fotosid sirvides tekkis eriline tunne, tehtud 100% oma mõistusega ja näevad veel paremadki välja kui “targa ajuga” digiseebikast tulnud. Sellest hetkest ei olnud enam tagasiteed, nakatusin fotopisikuga ja ei ole sellest siiani suutnud vabaneda - ohtlikult sõltuvusttekitav.
Minu teekonna esimene langenu oli kahjuks seesama Zenit, mis mulle algse võimaluse tekitas, nimelt katikusse kulus auk ja igale pildile jäi suur valge latakas. Peab tunnistama, et mõnel juhul tekkis selle tulemusena suurepärane efekt, näiteks ükskord oli tolleaegne koolikaaslane justkui ümbritsetud taevaliku auraga, mis pea poole liikudes intensiivistus. Olukorrale lisas vunki kergelt pühalik poos ja alumisel tasandil viibivad “järgijad”, 500 aastat tagasi oleks saanud sellise pildi ettenäitamisel ilmselt uue usundi luua. Kui üksikud kullaterad välja arvata, siis oli auk katikus siiski progressi pärssiv ja soetasin endale järgmise vana aparaadi. Minu uueks kaaslaseks osutus võrratult pommikindel Pentax P30. See oli vapustav edasiminek, nimelt oli Pentaxil täiesti töökorras TTL (läbi objektiivi) valgusmõõtja, elektrooniline katik ja teravustamisabi!
Pentax tegi mu elu nii lihtsaks, et hirmust kaotada silma järgi valguse määramise oskused soetasin lisaks aparaadi Chinon CS koos Zeiss Jena Tessar 50mm objektiiviga. Ääretult stiilne, kuid kasutusmugavus oli võrreldav telliskiviga, objektiiv oli õnneks meeldivam. Sellel eksemplaril oli küll TTL valgusmõõtja, kuid too nõudis piisavalt eksootilisi patareisid, et ma seda lihstalt ei kasutanud. Tõtt-öelda ei röövinud Chinon Pentaxilt üldse palju tähelepanu vaid jäi suuresti iluasjaks, seda tänu kaheldavale töökindlusele, kehvemale teravustamisabile ja kohutava paigutusega aegvõtte taimerile.
Oma analoogajastu tipul pildistasin ma 1-2 filmirulli nädalas ja olin Tartu Fotoluksis püsikunde, suutsin nad isegi veenda Fuji velvia slaidfilmi rist-ilmutama ehk kasutama antud filmitüübile sobimatuid kemikaale. Tulemus oli pehmelt õeldes kütkestav ja see innustas mind katsetama ka kõiksugu teisi meetodeid põnevate tulemuste saamiseks. Saladuskatte all võin öelda, et sidrunimahlas filmi leotamine midagi erilist ei põhjustanud, kuid ilmutamisega tegelev töötaja polnud kleepuva filmirulli üle kõige õnnelikum. Ma plaanisin filme ka ise ilmutama hakata, kuid kahjuks selleni kunagi ei jõudnud. Suurim põhjus oli filmi ilmutus tanki raske leitavus ja krõbe hind. Hilisemal ajal, kui ma enam vägapalju analoogiga ei pildistanud omandasin ma täiesti kogemata ka ilmutustanki, kuid pole seda senini proovinud.
Katsetades ja õppides möödusid umbkaudu esimesed kaks-kolm aastat, millal kasutasin eksklusiivselt analoog peegelkaameraid. See oli veel napilt enne analoogfotograafia hipsterite poolt moekaks muutmist. Olen enesele tänulik, et alustasin pildistamist just niiviisi vanade kaamerate ja filmirullide keskel. See sundis mind omandama teadmised ja oskused, milleks ei oleks n.ö. isemõtlevat kaamerat kasutades vajadust olnud. Piiratud kaadrite hulgaga on mõttelaad kardinaalselt erinev, midagi ei saa raisata, ei ühtegi mõtlemata klõpsu, isegi kui tekib apsakas tilgub pärast süda verd, eriti kui kaameras juhtub olema mõni kallim ja eksootilisem filmitüüp. Digitaalmaailmas ei ole otsest piiri kaadrite arvul, mis tekitab kiusatuse enne vajutada ja loota, et ju midagi ikka tuleb. Tegelikult tasuks hoopis võtta hetk ja peatuda - parimad fotod sünnivad endiselt siis, kui kohelda iga kaadrit kui piiratud ressurssi.
Sellega on paslik analoogperiood kokku võtta.
Pentax P30 - Vägagi hea ja soodne 35mm fotokas.
Chinon CS - Pakub silmailu, kuid jääb funktsionaalselt kohmakaks.
Rist-ilmutatud Fuji velvia 100 omas tõeliselt erilisi värve ja kontrasti.
Saadjärv 29.09.2014
Järjekordne näide Rist-ilmutatud Fuji velvia 100 filmilt. Nagu ilmutuses ikka, pole tulemus kunagi täpselt sama, aga siingi valitsevad lummavad värvid ja kõrge kontrastsus. Ometigi on siin ka meeldivalt pehme peegeldus sipelgapessa torgatud telefoniekraanilt. Rumal mina jättis ainult osa subjekti kaadrist välja…..
Palamuse 15.08.2013
Photo credits: https://www.dpreview.com
Digitaalajastu
September 2013
Lõpuks murdus ka minusugune puritaan, fotokala.ee veebilehel (minu tolleagne lemmiksait) müüdi ülisoodsa hinnaga 80 eurot Pentax K10D aparaati koos kit-objektiiviga. Kiire otsing internetis andis mõista, et see on väärt digipeegelkaamera, tollel ajal suhteliselt ainulaadsete funktsioonidega nagu näiteks keresisene stabilisaator, ilmastikukindlus ja adapteri abil M42 objektiivide täielik ühilduvus (stabiliseeritult ja lõpmatusse teravustavalt!). See lubas mul kõiki varem kasutatud objektiive edasi kasutada ning lisaks veel stabiliseeritult!
Esimese vabatahtliku ürituse ülesvõtte tegin juba samal päeval, koolis juhtus toimuma rebaste jooks. Pentax oli piisavalt kasutajasõbralik, et põhifunktsioonid said selgeks koheselt. Ilupilte ma tol päeval mõistagi ei korjanud, kui esimene treening läks eukalt.
Järgneva kasutuse jooksul osutus see soliidses eas ja elu näinud aparaat aastast 2006 suuresti pommikindlaks ja ei vedanud mind kunagi alt. Lisaks tegi see kaamera endiselt silmad ette selle aja värsketele algtaseme digipeeglitele. K10D soetus oli minule ilmselt murdelise tähtsusega, sest digitaalmaailm lubas mul kiiresti ja odavalt ennast täiendada - ei pidanud enam iga kaadri eest maksma!
Järgnevatel aastatel juhtusin tegema isegi paar esimest sümboolse tasuga tööotsa. Alguses üle kivide ja kändude, aga valdavalt oli tagasiside siiski positiivne. Hoobilt sain aga aru, et rahumeeli omas tempos metsas, rabas või ka linnapeal sõpradega pildistamas käimine on päris tööotsast hoopis erinev. Enam ei ole ruumi eksida, tempo on koguaeg peal ning oma varustuses peab olema kindel. Samuti ei sobi ilmselgelt manuaalfookusega objektiiv üritustele, kus on vaja tabada vaid sekundeid kestvaid momente. Seetõttu ma edaspidi pigem hoidusin tasu pakkuvatest suurematest tööotsadest, tegin pigem vabatahtlikke pildisessioone omaks lõbuks ja keskendusin oskuste arendamisele ja varustuse vähehaaval uuendamisele. Aeg ja mina ei olnud veel küps
Suurem samm edasi tehnika poole pealt toimus 2016. aastal, soetasin siis oma esimese päris uue objektiivi. Pärast mitmeid kuid kestnud uurimustööd sai selleks Sigma 70mm makroobjektiiv, loogika oli selles, et makro oli juba varem südamelähedane. Kasutasin eelnevalt M42 keermega vaherõngaid suurema suurenduse jaoks, kuid päris spetsiaaliseeritud makroobjektiiv tegi elu palju lihtsamaks ja pakkus paremat teravust. Lisaks sekundeeris see objektiiv tänu oma keskmiselt laiale avale hea portree objektiivina.
Kirjeldaksin fotograafiat, kui küllaltki kulukat haigust, mis tekitab tugevaid kinnisideid ja hõivab suure osa vabadest vahenditest ja ajast. Olles jätkuvalt haiguse küüsis leidsingi ennast 2016. aastal järgmise kaamera kere otsinguil. Hiljutise uue objektiivi soetusega andis endast selgelt märku vana Pentaxi sensor, üle ISO 400 ei soovinud palju minna, ning 1600 oli maksimum. Vanast tuttavast fotokala.ee keskkonnast leidsin soodsa Pentax K-5 kere, esines kulumisjälgi, kuid tehnoloogilisi vigu ei esinenud. Arvestades, kui vapralt eelmine Pentax vastu pidas ei olnud mul kestvuse osas kahtlusi ja K-5 läks kaubaks. Oi milline hüpe edasi see oli, uuem sensor kannatas isegi ISO 1000 juures pilti teha, tunduvalt kiirem autofookus, kõrgem resolutsioon ja fantastiline kasutusergonoomika. Need olid huvitavad ajad, kui paariastase arengu tulemused tundusid revolutsioonilised!
Uue potensiaali maksimaalseks rakendamiseks hakkasin ma (lõpuks ometi!) pildistama RAW ehk toorfaile. Sellega avanes täiesti uus maailm, tajusin paremini sensori dünaamilist ulatust, ehk varje ja heledaid alasid sai lihtsa liigutusega üksteisele lähemale tuua. Edaspidi minu kaamerad enam jpg faile ei väljastanud ja ajaline kulu fotograafiale tõusis hoobilt, aga kõik muutus määramatult põnevamaks. Fotograafia muutus rohkem kunstiks ja töötamiseks kogutud materjaliga, sest väikesed muudatused, mida saab jpg failidega teha ei ole võrreldavad RAW paindlikkusega. Nüüdsest kulus mul arvutis piltide töötlusele vähemalt samapalju aega kui nende tegemisele ja lõpptulemuse kvaliteet ei ole varasemaga võrreldav.
Olin ja olen siiani nii pühendunud, et kaamerat kandsin (kannan) kaasas peaaegu kõikjal. Käsitlesin seda kui paratamatust, ilma fotokata ei ole võimalik uksest välja astuda! See on tegelikult hea soovitus kõigile, sest kaunid hetked ei hüüa tulles ja nii mõnigi põnev kaader on tabatud tänu eelmainitud suhtumisele. Enim põnevust tekitasid minus makrofotod, järelevaadates võin öelda, et olin selleks ajaks juba osaliselt spetsialiseerunud. Pisikeste objektide tekstuuri esiletoomine ja teravussügavusega mängimine on ju lihtsalt nii põnev!
Vahemärkusena, kellel on vähegi sügavam huvi pildistamise vastu ja ei ole veel proovinud RAW failide paindlikust soovitan seda teha esimeses järjekorras!
Peatun korraks, et anda tunnustust oma absoluutsele lemmikobjektiivile. See on täielik parim ühes kategoorias - suuruses. Minu teadmiste põhjal ei eksisteeri ühtegi teist objektiivi, mis on kerekorgiga samas mõõdus või isegi väiksem. Samas ei ole tehtud suuri kompromisse, suurust arvestades on ava vägagi arvestatav f2.8 ja manuaalse teravustamise rõngas hõlmab põhimõtteliselt peaaegu kogu objektiivi välise korpuse. See objektiiv on Pentax 40mm 2.8 XS, kes kasutab Pentaxi süsteemi soovitan see igaljuhul hankida. Kvaliteeti ja lõbu on tema ~200EUR hinnaklassi kohta tohutult. Samuti ununeb edaspidi kerekorkide olemasolu. See objektiiv lahkus harva kaamera küljest ja muidu kogukas peegelkaamera lähenes pigem suuremate”bridge” kaamera mõõtmetele.
Tegu on täiesti hariliku Tartu botaanikaia kivil kasvava samblaga, kuid makrofotona paistab silma hoopis võrratu tekstuur.
Rabad ja vee-hipid
Kentsakas vahepala
Endla raba on alati olnud minu lemmik, seal on vapustavad laukad ja võrdlemisi kiire ligipääsetavus. Pole suur tüli ennast Tartust päikesetõusuks laugaste vahele ajada, sügisesel ajal on seal tihti maalilised vaated. Päikesekiired joonistuvad udus, laugaste pind on peegelsile ning taamal on kosta sookurgi ja teisi metsaasukaid. Vähemalt selline on ideaalne situatsioon, tavaliselt on midagi ikka nihu. Näiteks viimatisel käigul oli kõik olemas, kuid udu oli isegi liiga paks ja tõusis kõrgele enne kui päike üle metsa vaatas. Päike tõusis, aga värskelt moodustunud pilv oli suurepärane difuusor ja tulemuseks sain ühtlase halli massi. Soovisin tihket udu, sain tihke udu.
Ühel varasemal käigul tundus olukord palju nukram, ilusa udu ja päikesetõusu asemel sadas vihma. Niiske ja pettununa helistasin märjas vaatetornis maailmarändurist sõbrale ja kurtsin oma ebaõnnestunud projektist. Täpseid detaile enam ei mäleta, kuid lõpptulemusena tegin mõned klõpsud ja jätsin raba visiidi lühidaks ning liikusin edasi hoopis Norra-Oostriku allikaid avastama. Kirjeldus osutus reaalsusest uhkemaks, pole mul allikate kohta midagi halvasti öelda, aga vihmase ilmaga ei mõju vett täis augud kuigi meelierutavalt. Viimane huvitav objekt nimekirjas oli allikasse torgatud toru, sealt purskab vett iga ilmaga. Ilus ja põnev, kuid pildid ei jäänud jörjekordselt sellest objektist kõnetama, ei aidanud isegi jalgupidi külmas vees seismine.
Selle sama toru äärde ilmus väga sujuvalt jalga puhkama keskealine meesterahvas, ei läinud tal jutulõnga vedama saamiseks palju aega. Tuli välja, et on kohalik ja elab ümber nurga ning paistab veetvat olulise osa oma elust sellesama toru ääres. Edaspidi räägin temast kui vee-hipist. Endalegi teadmata põhjustel jäin teda kuulama ja nõustusin isegi külla minema. Teed kahjuks ei pakutud, valikus olid vaid sedasama allikavett. Eneselegi mõistatuslikel põhjustel kuulasin umbes kolm tundi vee-hipi nõrgalt seoselist juttu kohaliku allikavee ravivõimetest. Vee-hipi sõnutsi olevat isegi tehtud tema väiteid toetavad uuringud, kui vaid mõni ärimees märkaks maailma muutva võluvee potentsiaali, farmaatsiafirmad langeksid ja koroonaviirusest poleks meil halli aimugi.
Lõpetuseks tahtis vee-hipi mind värvata oma vett laiale maailmale müüma jagama, pärast seda suutsin ennast kuidagi autosse vedada ja minekut teha.
See retk ei läinud kaugeltki plaanipäraselt, kuid sellest hoolimata on see päev mul siiani elavalt meeles ja pean kogemust väärtuslikuks. Kõige kiuste suutsin rabas teha mõned enesele olulised fotod, millest üks jõudis isegi avalehe kaanefotoks! Selle looga tahan ma öelda, et targem on unustada mured ja kõhklused ning minna, teha ja pildistada. Isegi kui kõik täiesti viltu veab on vähemalt hea lugu teistega jagamiseks.
Ettevaatust, võluvesi!
Päris oma ja uus
Jõuab kätte 2019. aasta lõpp, märgilist tähtsust omab siin esimese päris uue kaamera soetamine. K-5 oli tubli, kuid vähehaaval tekkis ikka sügelus millegi uuema ja põnevama vastu, endiselt olid sensori omadused peamiseks utsitajaks. Hämaras ruumis üritusi pildistades ei päästa ka väga valgusjõuline objektiiv. Uuendamise mõttes olid Pentaxi maailmas keerukad ajad, järelturul ei soovinud keegi minu otsitavatest K-3 või K-3II aparaatidest vabaneda, kuid uuena täie raha maksmiseks olid nad minumeelest juba liialt vanad. Pentaxi APS-C formaadi lipulaeva lahtris haigutas tühjus! Parim variant oli Pentax KP, pingereas istus see mudel naljakas kohas. Päris lipulaev ta ei olnud, kuid temast allapoole jäid juba selgelt piiratud võimekusega mudelid. KP oli natuke kentsaka semi-retro disainiga ja omas vahetatavaid käepidemeid (kusjuures ükski kolmest variandist ei olnud mugav), siiski lubas internet, et veidruste all pesitseb üks vägagi korralik kaamera. Oludest ja sügelustest ajendatuna olingi tutt-uue Pentax KP omanik.
Täiesti omamoodi kaamera - vapustav pildikvaliteet, Pentaxile kohane tipptasemel koostekvaliteet ja täielik ilmastikukindlus ühendatuna omamoodi veidrustega. Nimelt oli seda mudelit ilmselgelt kammitsetud, et ta mingil juhul lipulaeva kategooriasse ei astuks. Mälupuhver oli naeruväärselt väike, täiskiirusel sarivõttega mahutas see RAW faile alla kahe sekundi jagu! Samuti tühjenes aku live-view reziimis hirmuäratava kiirusega - hakkas nii hirmus,et järgmine päev ostsin kaks akut lisaks. Kui vaid oleks loobutud vahetatavatest käepidemetest ja kasutatatud säästetud ruumi suurema aku ja mälupuhvri jaoks ei oleks mul ühtegi halba sõna öelda. Pildikvaliteediga õnneks tagasi ei hoitud, ma olen siiani hämmingus selle sensori ja pildiprotsessori koostoimel loodud failidest. Ametlik maksimaalne sensori tundlikus oli uskumatu ISO819200!!! Ürituste ja meeleolupiltide viimaseks kasutatavaks piiriks hindasin ma ISO12800 või 25600 ja ISO1000 juures oli pilt põhimõtteliselt puhas. Kvaliteedi osas astus väike KP vägisi isegi endast kõrgemal tasemel asuvatele täiskaader profikaamerate kandadele. Kui päris ausalt rääkida, siis isegi mu hetkel kasutatav Sony A7IV täiskaader hübriidkaamera on pildimüra poolest umbes samal tasemel kui 2017. aasta Pentax KP. Seda mudelit luues kasutas Pentax pildikvaliteedi osas tõelist musta maagiat, väga hea kaamera kõigeks, mis ei eelda kiiret autofookust (autofookus on Pentaxi teada-tuntud nõrk koht).
Hüvasti Pentax
Ma ei hakka üksipulgil oma vahepealseid tegemisi lahti seletama. KP teenis mind hästi, kuid pidevalt kripeldas Pentaxi enda saatus. Tamron ja Sigma ei tootnud enam ammu K-bajonetile objektiive, mistõttu oli saada ainult Pentaxi enda toodang. Pentaxi optikal ei ole midagi viga, kuid sarnases hinnaklassis leiab juba teiste tootjate täiskaader optikat. Viimaks kuulutati välja K-3III, väidetavalt maailma parim profitasemel APS-C kaamera, kuid see oli liiga kallis ja liiga hilja. Kuulduste kohaselt oli pentax kulutanud lõviosa ajast uue 100% katvusega pentaprisma pildiotsja loomiseks, ajal mil kõik teised liiguvad mirrorless disainile. Nii kohutava firma arengu juhtimise eest annaks kellelegi vastu kukalt! Sellise mõru maiguga keelas mu kaine mõistus enam edasi Pentaxi süsteemi investeerida, kuid hädasti kripeldas hing kvaliteetsema optika järele.
Tere Sony
Pärast pikka kaalutlust kolisin ennast Sony süsteemile, peamiseks argumendiks oli E-bajoneti suur populaarsus ja sellest tulenevalt ka lai optika valik. Sony a6xxx seeria APS-C mudelid tundusid mulle alati rohkem mänguasjad kui tööriistad ja seepärast ma neile isegi ei mõelnud vaid läksin kohe a7 seeria kallale. Imekombel suutsin omandada verivärske a7IV aparaadi ajal, mil see oli defitsiitne kaup, isegi Photopoint oli suutnud selleks ajaks Eestisse tarnida ainult mõned eksemplarid. Seda väljendasid ilmekalt üllatunud müüjate ja klientide näod kaupluses, kui käisin paari objektiivi proovimas. Ilmselgelt see odav lõbu ei olnud, aga kumbki mu neerudest ei kurda.
Esimesena paistab silma võrratu autofookus. Kiiretes oludes see aparaat enamasti lihtsalt teab kuhu sa fookust soovid ja rahulikumas olukorras on väga mugav joysticki kasutades fookusala sättida täpselt sinna kuhu vaja. Näiliselt kandiline kere istub kätte üllatavalt mugavalt ja kohanemine on valutu. Parajalt lollakas on aga aku luugi disain, nimelt avaneb see liialt lihtsalt (üldiselt on sellise klassi kaameratel mehhanism mis välistab akuluugi kogemata avamise) ja olen mitmeid kordi selle peaaeg küljest rebinud. Samuti paistab pildikvaliteedi areng olevat seisma jäänud, sest Pentax KP ei olnud üldse märkimisväärselt kehvem, pigem on vahe sees uue kvaliteetse optika tõttu. Muus osas aga etteheiteid ei ole. Otsus vahetuseks oli õige.
Kuhu edasi?
Kõik need aastad fotograafiat ja veel ei ole ma laiemale avalikkusele oma tegemisi korralikult eksponeerinud, ei ole lihtsalt suurem asi sotsiaalmeedia fänn. Seetõttu võtsin ennast kokku ja tegin täiesti oma veebilehe, kus näidata fotosid ja jagada muljeid. Siinkohal kehtib väljend kaua tehtud kaunikene - alustasin selle koostamist peaaegu 8 kuud tagasi. Mõistagi ei kulutanud ma kogu seda aega veebilehe disainimiseks ja väike piitsahoop siin ja seal oleks ilmselt protsessi mõned kuud kiirendanud.
Valmis ta siiski sai ja edaspidiseid tegemisi püüan mõistlikus tempos kajastada blogis.
Soovid midagi arutada või nõu küsida? Võib ka niisama jutustada.